Ma ei tea kuidas see võimalik on aga aeg liigub ikka uskumatult kiiresti ja eelmisest postitusest on taaskord peaaegu et kuu möödas. Nüüd aknast välja vaadates ja vihmasadu jälgides tundub just õige aeg järgmine postitus valmis kirjutada.
Viimased jooksud
Viimase kuu jooksul olen ma oma jooksudega vägagi rahul olnud – tempo on hea olnud ja enamus jookse on tundunud tavalisest oluliselt kergemad. Nii võib tekkida juba tunne, et minu kuude pikkusest pingutusest hakkab lõpuks asja saama. Ja seda tõestavad ka minu viimaste jooksude ajad. Ilma suurema tagamõtte või pingutuseta olen ma suutnud nii mõnegi hea aja joosta. Ja seda tavalise jooksu sees.
Eelmine nädal oli tegelikult koormuse poolest üsnagi raske. Lisaks töö ja eraelu pingutustele oli ka jooksude kava kuidagi eriti tihe. Peale nädal varasemat rahulikku nädalat oli sellele nädalale järsku viis jooksu sattunud. Nendest viimane oli reedene tempo jooks, mida ma juba nädala alguses natukene kartsin. Mul on hea meel, et ilmad on vahepeal soojemaks ja valgemaks läinud. Nüüd hakkab jälle see aeg pihta kui hommikused enne tööpäeva jooksud veidi atraktiivsemaks muutuvad – ideaalne strateegia reedeks. Minu peamine plaan oli tempo jooks kohe hommikul ära joosta sest peale pikka tööpäeva oleks see ilmselt veelgi raskem olnud.
Rekordid
Eks siingi on omad plussid ja miinused. Kell 5:30 ärgata, et õue minna ja kiiresti joosta ei ole just minu esimene valik. Aga mõte sellest et see tehtud saaks oli seekord piisavaks motivaatoriks. Soojast hommikust aga ei olnud sellel päeval juttugi. Kui eelmised hommikud oli temperatuur 6-8 kraadi vahel olnud, siis reedel näitas kraadiklaas -1,5 kraadi. Pole hullu, väikesed mured. Jooks ise algas 15 minutilise soojendusega – 6 minuti tempo ja vahemaa umbes 2,5km. Täpselt minu keskmine soojenduse tempo aga kindlasti kindel alus sellele, et mitte uut 10km rekordit joosta. Põhimõtteliselt olin ma 10 kilomeetrist juba 2,5 kilomeetrit ära raisanud.
Aga siis hakkas tempoga jooks pihta. Eesmärgiks oli joosta järgnevad 30 minutit 4:55/km tempos. Reaalselt jooksin ma seda enamus ajast umbes 4:40/km tempos ja see tundus täiesti normaalne pingutus. Vähemalt piisavalt normaalne, et see jätkusuutlik oleks ja ilmselt see selle jooksu mõte oligi. Nüüd kui ma eelmisele aastale tagasi mõtlen, siis tunduks selline tempo nii pikalt joosta utoopiline.
Tempo jooksu lõpus taipasin ma, et ma olen tegelikult alla 50 minuti 10 kilomeetri ajale suhteliselt lähedal ja ainult 2 kilomeetrit on veel joosta jäänud. Seega mida iga normaalne vastutustundlik inimene teeks – läksin maha jahtumisse veel kiiremini ja jooksin viimased kaks kilomeetrit 4:17/km ja 4:13/km tempoga. Kokkvõttes tuli 10 kilomeetri ajaks 49:40. Minu esimene 10 kilomeetrit alla 50 minuti. Lisaks sellele parandasin ma oma 5 kilomeetri aega üle minuti ning sain uueks ajaks 23:09.
Arvestades, et ma ei läinud rekordeid jooksma ja kulutasin oma esimesed kolm kilomeetrit soojendusele, näitab mulle et ma olen oma vormi tunduvalt parandanud. Minu selle aasta kaks eesmärki neljast oli 10 kilomeetrit joosta alla 50 minuti ja poolmaraton alla 2 tunni. Tänaseks päevaks olen ma mõlemad ajad saavutanud kogemata keset tavalisi jookse. Taaskord hea ja kindlust andev märk mulle.
Eks see ongi see mille poole me tihti joostes püüdleme – joosta distantse ja temposid millest eelnevalt ainult unistasid. Järjekordne märk järjepidevuse tähtsusest.
