Ma arvan, et ma peaksin seda postitust alustama nagu peaaegu igat eelmist postitust – küll aeg ikka lendab. Aga eks ta nii ongi. Alles rääkisin Tallinn Gritist ja nüüd on juba järgmine jooks tehtud. Ja veel hullem on see, et juba paari nädala pärast on järgmine üritus tulemas. Peale mitmeid kuid üksi jooksmist on lõpuks käes see aeg kui ma saan suurtel üritustel joosta ja enda edusammudest rõõmu tunda. Rakvere tõestas seda vägagi hästi.
Jooksule eelnev nädal
Nagu alati, siis kõik päris sujuvalt ka minna ei saa. Jooksule eelnev nädal ja isegi hommik enne jooksu ei olnud kõige toredamad. Nädala alguses peale tööd jooksma minnes oli kuidagi eriliselt raske. Rahuliku tempoga joostes oli tunne nagu ma pingutaksin rohkem kui vaja ja väsimuse tunnegi tuli üsna kiiresti. Peale jooksu tööpäevale tagasi mõeldes tuletasin ma endale meelde, et isegi tööl oli see päev kuidagi väga vaevaline olnud.
Järgmisel hommikul ärkasin ma valutava kurgu ja suure nõrkusega. Ideaalne! Samas olin endiselt veel üsna lootusrikas sest oli teisipäeva hommik ja jooksuni oli veel sellel hetkel piisavalt aega. Ilmselgelt esimese ennetava asjana otsustasin, et nüüd enne laupäeva ühtegi jooksu ma ei tee ja kogun ennast pigem selleks üheks päevaks. Mitte, et ma oleksin plaaninud sellel nädalal iga päev jooksmas käia. Ma olen enda puhul märganud, et parimad tulemused tulevad just siis kui ma jooksule eelneval nädalal füüsiliselt midagi väga koormavat ei tee.
Mida päev edasi, seda kahtlasemaks asi läks. Otseselt midagi väga hullu ei olnud ja tööl sain ka edasi käia aga valutav kurk ja üldine nõrkus ei ole kunagi head asjad. Seda enam siis kui paari päeva pärast on poolmaraton tulemas. Oleks mul eelnevalt rohkem kogemust olnud siis ma ei oleks ilmselt ka nii palju muretsenud aga see oli mul alles kolmas kord seda distantsi joosta ja väike närv oli juba eelnevalt sees. Sellel hetkel tahaks, et kõik muu oleks parimas korras.
Reedeks oli selge, et ega mingit imelist paranemist siit tulemas ei ole ja ma olin leppinud faktiga, et ma jooksen selle distantsi lihtsalt läbi ja proovin alla kahe tunni aega saada. Ega kokkuvõttes sellest midagi väga palju ei muutugi. Ja nii ma laupäeva hommikul ärkasingi – kurk valus, nõrk olla ja lisaks sellele oli vasak kand ka valutama hakanud.
Jooks
Ärgem nüüd arvake, et ma siin iga asja peale lihtsalt vingun. Nagu eelnevalt öeldud, siis tegelikult ei ole vahet ju mis ajaks tuleb seni kuni jooksu nautida saab. Samuti olin ma mingil määral juba ju selle aasta poolmaratoni eesmärgi täitnud – poolmaraton alla 2 tunni. Mõlemad eelnevad poolmaratonid olid olnud alla kahe tunni. Kuigi eks ta mõnes mõttes oli motivaator veel paremaks ajaks. Aga see selleks.
Ilmselgelt ennast teades jõudsin ma kohale tunduvalt varem kui oleks pidanud. Sellel korral oli ka stardimaterjalide väljastamine veidi ebamugavam kui tavaliselt. Kui ma õigesti mäletan siis minu jooks algas 21:20 aga stardimaterjale sai kätte ainult 20:00ni, mis tähendas, et ma pidin 2 tundi varem kohal olema. Terve pere ja väikeste lastega kaks tundi starti oodata ei ole just kõige energiat säästvam tegevus. Aga taaskord, ei tasu vinguda ja ega muud ei jäänudki üle kui oma aega oodata.
Jooks ise algas tavapäraselt ja midagi erilist selles ei olnud – tänaseks päevaks olen ma neid starte juba piisavalt näinud. Samuti oli enesetunne selleks ajaks veidi paremaks muutunud. Ainuke asi mida ma sellel korral tegin oli see, et ma võtsin 15 minutit enne starti ühe 45g geeli sisse sest ma teadsin et mul on kohe alguses seda vaja. Varuks jätsin taskusse veel kolm 22,5g geeli, mis oli plaanis iga poole tunni tagant sisse võtta.
Start ja esimesed kilomeetrid läksid väga mõnusas tempos ja nagu alati kiiremini kui planeeritud. Keskmine tempo oli umbes 5:10/km. Teistega grupis koos joostes tunduvad kiiremad tempod alati kuidagi kergemad. Siiski mõned kilomeetrid peale starti sain ma aru, et sellel jooksul on ka veidi tõuse ja languseid ning sellel hetkel hakkasin ma kahtlema oma tempo valikus. Otsustasin kiirelt, et esimese ringi läbin pigem ettevaatlikumalt ja teisel 10km ringil tean juba täpsemalt mida oodata. Eriti arvestades seda et mulle meeldib ennast algul natukene kinni joosta.
Aga ega otseselt midagi rasket ei tulnudki. Isegi kui mingites kohtades oli tõuse, siis sellele järgnesid veel mõnusamad langused, kus sai veidi jalga puhata ja kiiremaid samme teha. Teise ringi alguses otsustasin, et minu enesetunne on piisavalt hea, et tempot veidi juurde panna. Ma ei tea kas põhjus oli õigesti ajastatud geelid või mu üldine füüsiline vorm aga need poolmaratoni kilomeetrit tulid sellel korral kuidagi väga kergesti. Ma ei tundnud kordagi liigset väsimust ega pannud ka kokkuvõttes endast maksimumi välja. Ametlikuks ajaks Garmini järgi tuli 1:48:19 aga Strava ajaks 1:47:18. Ei teagi keda nüüd siin uskuda. Siiski peaaegu 8 minutit kiiremini kui mu eelmine parim aeg ja seda pooleldi haigena. Seega ma ei saa selle jooksu kohta ühtegi halba asja öelda.
Päris tore on sellist tulemust vaadata ja mõelda, et eelmine aasta sellel ajal ma isegi ei mõelnud veel jooksmisele.
Kokkuvõte
Mis teadmisi ma nüüd endale sellest korrast sellega kaasa võtan? Ilmselt number üks järeldus on ikka see, et kui järjepidevalt treenida siis on kõik võimalik. Ma mäletan kui ma alles jooksma hakkasin ja kõigile oma 7 kilomeetrisest jooksust rääkisin. Nagu tegu oleks olnud üliraske ultramaratoniga. Ja eks ma tegelikult sellele hetkel seda nii tundsin ka. Aga nüüd, mitte päris veel aasta edasi, tundub 7 kilomeetrit kiirema tempoga joosta pigem nagu puhkus.
Teine järeldus – kui geele võtta siis ajastus on väga tähtis. Seekord oli esimene kord kui ma geelidega peaaegu 100% täppi panin ja seda oli kohe tunda. Tähtis on ka võtta õigeid geele ja vastavalt oma jooksu tempole nende võtmist ajastada või ajastust muuta.
Ja kolmandaks! Tervet protsessi nautida ja endale meelde tuletada, et lõpuaeg ei ole kogu selle asja juures kõige tähtsam. Huvitav kas järgmine aasta alla 1:40 aeg oleks mõeldav…
