Ja ongi kätte jõudnud minu selle aasta viimase jooksu, 14. septembril toimunud ELKE Tallinn Run – Noblessner 2024, kokkuvõtte aeg. Ma pean ütlema, et peale seda jooksu on mul väga vastastikused tunded. Esiteks tunnen ma suurt kergendust sest ma jäin endale kindlaks ja jooksin ära kõik jooksud kuhu ma ennast kirja olin pannud. Peale Maardu jooksu ebaõnnestumist kahtlesin ma endas kõvasti ja sellel hetkel tundus 10km jooksmine minu jaoks siiski veel liiga suure väljakutsena. Sellegi poolest mõtlesin ma enda eesmärgid peale seda ümber ja otsustasin viimast kahte jooksu lihtsalt nautida. Tagasi vaadates seda ma ka tegin ja ma võin enda jooksudega rahule jääda.
Kuid selle kergenduse kõrval tunnen ma ka mingil määral kurbust. Selle postituse kirjutamise hetkel olen ma nüüd jooksnud veidi üle kahe ja poole kuu ning minu senine teekond on olnud üsnagi intensiivne. Enne kui ma üldse teadsin kas ma jõuan joosta, panin ma ennast suurematele jooksudele kirja. Ma suutsin ennast peale esimest korda katki joosta ja siis uuesti alustada. Ma jooksin tihti kiiremini kui ma oleks pidanud ja rohkem kui ma suutsin. Kõik selleks, et mu järgmised jooksud paremad oleksid. Ja selle kahe ja poole kuu jooksul käisin ma Ülemiste ööjooksul, Maardu linnajooksul, Swedbanki sügisjooksul ja Noblessneris. Seega võib öelda, et ma olen pidevalt toimetanud ja ennast pinges hoidnud. Nüüd peale viimast jooksu on kogu see pinge ja põnevus vähemalt pooleks aastaks läbi ja ega ma otseselt ei teagi nüüd kuidas jätkata. Eks ma saan nüüd järgmised kuud rahulikumalt võtta ja ennast järgmiseks aastaks paremasse vormi viia. See kõik on ju alles nii uus. Huvitav mida ma suudan siis kui ma olen juba veidi pikemalt jooksmisega tegelenud.
Ettevalmistused jooksuks
Aga kui nüüd kõik need muud tunded tahaplaanile jätta, siis tänane teema on mu Noblessneri jooks.
Selle jooksu ettevalmistus oli minu jaoks hoopis teistsugune kui eelnevad korrad. Kui ma tavaliselt olen proovinud enda peas mingi taktika paika panna, siis sellel korral mitte. Minu eelmine jooks enne Noblessnerit oli Swedbanki sügisjooks. Seega eelmised nädal aega ei teinud ma jooksu mõttes mitte midagi ja lasin teadlikult endal lihtsalt taastuda. Ma käisin selle nädalal küll jõusaalis aga see oli suunatud ainult ülakehale.
Samuti tegin ma oma PacePro strateegia ümber. Swedbanki jooksul oli minu strateegia alustada aeglasemalt ja lõpetada kiiremini. Sellel korral panin ma kõik kilomeetrid samale tempole ning kasutasin PacePro’d ainult tempo jälgimiseks. Minu ainus eesmärk oli olla enda seatud tempos või sellest tempost veidi ees.
Erinevalt Swedbanki jooksust otsustasin ma sellel korral ka hommikul korralikult süüa ja 20 minutit enne jooksu geeli võtta. Taaskord täiesti erinev strateegia.
Kokkuvõtvalt võibki öelda, et ma tegin sellel korral kõik teistmoodi kui eelnevalt. Lihtsalt eksperimendi mõttes. Sest eelnevad kaks jooksu olid minu jaoks pigem pettumuseks ja sellel korral ma tundsin, et ma peaksin midagi teisiti tegema.
Jooks
Ja siis oligi aeg jooksuks. Jooksu start oli minu jaoks taaskord midagi uut sest starditi intervallidega – 10 jooksjat iga 10 sekundi tagant. Kui ma sellest lugesin, siis suhtusin ma sellesse mingil määral skeptiliselt sest ma olin kindel, et suur grupp inimesi jookseb ennast kohe kokku. Aga reaalselt seda ei juhtunud ja võib öelda, et ma olen nüüd sellise stardi toetaja. Intervalliga alustades sain ma kohe enda tempo võtta ja ei pidanud suures grupis oma kohta leidma, mis vähemalt minu jaoks on siiani olnud kõige väsitavam osa jooksust. Mingil määral tegi selline start jooksu isegi huvitavamaks sest poole peal ei saanud ma enam absoluutselt aru kes alustas enne mind ja kes peale mind. Seega enne tulemuste avaldamist ei olnud mul õrna aimugi kas ma olin teistest kiirem või aeglasem. Minu kui algaja jaoks oli see kindlasti väga huvitav.
Ka ilma poolest oli jooks eelnevatest tunduvalt sõbralikum. Erinevalt eelmistest kordadest oli nüüd lõpuks sügise algust tunda. Temperatuur oli tunduvalt madalam ning teine pool jooksust tuli joosta vihmas. Eks see vihmas jooksminegi oli minu jaoks täiesti uus kogemus aga ka väga meeldiv kogemus sest selline jahutus kulus mulle vägagi ära.
Ma ei tea kas asi oli intervalliga stardis, jahedamas ilmas ja vihmas või selles, et ma olin oma geeli õigesti ajastanud aga sellel päeval läks kõik kuidagi paremini kui ma olin osanud loota. Isegi esimesed kilomeetrid olid minu planeeritud tempost nii palju kiiremad, et ma pidin endaga mõttes aru pidama. See kõik hakkas mulle meenutama Maardu jooksu kui ma tegin algul head tempot aga siis selle tulemusel vajus lõpp ära. Ja nüüd ma ei olnudki enam endas kindel, kas ma kordan enda Maardu jooksu või ma tunnengi ennast sellel korral lihtsalt kindlamana. Ma proovisin ka korraks aeglasemalt joosta aga see tundus hullem kui kiiremas tempos jooksmine ja siis ma otsustasingi oma keha kuulata ja lasta asjadel lihtsalt kulgeda.
Kui tempost rääkida, siis seadsin ma endale sama eesmärgi mis oli olnud ka Swedbanki sügisjooksu eesmärk – 54 minutit. Sügisjooksul sain ma ajaks 54:53, mis jäi mu rekordile paarkümmend sekundit alla. Sellel korral tahtsin ma aga lõpuks selle 54 minuti aja kätte saada. Kuna mu strateegia oli kõik kilomeetrid sama ajaga joosta, siis pidi mu kilomeetri aeg olema 5:24. Aga nagu eelpool juba mainitud, siis alustasin ma oma eesmärgist märgatavalt kiiremini. Viienda kilomeetri lõpuks olin ma oma planeeritud tempost juba kõvasti ees ja ma hakkasin mõtlema 53 minutist. Samas Maardus olid mu esimesed 5 kilomeetrit veel kiiremad ja kokkuvõttes lõpetasin ma 56 minutiga.
Seekord tundsin ma ikkagi, et midagi on teistmoodi ja ma võin seda tempot edasi hoida. Aga väike kahtlus eelnevatest kogemustest pani mind muretsema ja ma otsustasin järgnevatel kilomeetritel hoogu maha võtta. Kuni selle hetkeni kui ma sain aru, et 9 kilomeetrit ongi juba läbitud ja nüüd ei ole enam midagi tagasi hoida. Pool kilomeetrit enne lõppu tegin ma mõned kiiremad liigutused ja võistlus oligi läbi. Planeeritud 54 minuti asemel tuli ametlik aeg 51:04 ja viimane kilomeeter ajaga 4:36,2. Uskumatu! Eelmine tulemus sai löödud umbes kolme ja poole minutiga.
Võib öelda, et ma olin rahul. Kokkuvõttes 180. koht aga ega see minu jaoks sellele jooksule midagi juurde ei anna ja ega ta ära ka ei võta. Lihtsalt ideaalne lõpp oma esimesele paarile kuule ja viimasele “võistlusele” sellel aastal.
Kokkuvõte
Nagu traditsiooniks on saanud – mida ma kokkuvõttes siis sellest jooksust õppisin?
Ilmselt kõige suurem öppetund oligi mulle see, et tuleb enda keha kuulata ja selle järgi tegutseda. Eelnevatest kogemustest tulenevalt ei oleks ma ilmselt pidanud sellist tempot tegema aga kuna ma sellel korral tundsin, et ma jõuan, siis ma ka nii jooksin.
Teiseks olen ma nende nelja jooksuga õppinud seda, et kogu protsessi tuleb nautida ja mitte ennast liialt teistega võrrelda. Eriti kui sa oled jooksuga just alustanud. Ma ei saa ennast võrrelda inimestega kes on minust tunduvalt nooremad või mitmeid aastaid kauem jooksuga tegelenud. Iga asi võtab aega ja liikuda tuleb omas tempos.
Sellest tulenevalt aga olen ma järgmisele aastale mõeldes vägagi elevil. Sellel aastal suutsin ma endale tõestada, et ma jõuan joosta ja kahe esimese kuu kohta ka täiesti normaalsete aegadega. Kui ma endale kindlaks jään ja samas tempos jätkan, siis ootan ma huviga järgmist aastat. Äkki õnnestub mul 5 kilomeetrit joosta alla 20 minuti või 10 kilomeetrit alla 50 minuti? Või peaksin ma mingi hetk üldse poolmaratoni proovima? Võimalusi on palju ja kõik on alles nii uus.
Üks asi on aga kindel – jooksmisest on nüüdseks saanud osa minu elust. 🏃♂️🖤
