Juhtus see, mis minuga alati juhtub – luban midagi ära ja siis ei tee seda. Nii ka postitused minu jooksudest. Algul oli suur plaan vähemalt paar korda nädalast oma tegemistest rääkida kuid kuu aega hiljem olen olukorras kus vaatan antud lubadusele tagasi ja pean tõdema, et ma ei teinud seda (Ma süüdistan vahepeal olnud puhkust). Aga siiski positiivse uudisena ütlen ma seda, et jooksmas käisin ma ikkagi edasi ja olen äsja lõpetanud ka oma esimese “võistluse”.
Järgmised paar postitust ma pühendangi sellele, et tagasi järje peale saada.
Mis siis peale mu esimest jooksmise nädalat juhtunud on?
Oma eelmist postitust uuesti lugedes sain ma aru, et ma lõpetasin siin kirjutamise ikka väga varakult. Sellel hetkel olin ma kõigest neli päeva jooksnud ning ka vahemaad ja ajad olid väga algelised. Pikim vahemaa oli vist 3,52km ning kiireim kilomeeter 5:31,5. Seda uuesti lugedes on veider mõelda, et see alles oli ja kuhu ma nüüd selle kuu ajaga jõudnud olen.
Peale neljandat päeva hakkasin ma asja veidi tõsisemalt võtma. Nii kiiruste kui ka vahemaa poolest proovisin ma pidevalt areneda. Kui esimestel päevadel jooksin ma mööda 3,5km ringi, siis nüüd otsisin ma endale veidi pikema vahemaa ning ühe ringi pikkuseks sai 6km. See 6 kilomeetrine ring on mul peale esimest kuud endiselt põhiline rada ning hommikul enne tööle minekut on see ka täpselt paras vahemaa mida joosta. Ma olen hakanud mõtlema ka pikema ringi otsimise peale kuid siiani on see ainult mõtteks jäänud. Seega vahemaa poolest olen ma kindlasti mingi määral arenenud.
Ka kiiruste poolest on areng kuu aja kohta piisavalt motiveeriv olnud. Kui esimesel nädalal oli kiireim kilomeeter 5:31,5 siis nüüd on see tempo saanud minu jaoks rahulikuma kilomeetri ajaks ning enamus kilomeetreid jooksen ma enda arust rahulikus tempos 4:50 ja 5:20 vahel. Ülemiste ööjooksul suutsin ma ka alla nelja minuti joosta kuid see on hoopis teine lugu.
Üks asi mida ma olengi selle kuu aja jooksul märganud ongi see, et võhma on mul piisavalt ja sellega ei ole kordagi probleemi olnud. Enamasti väsivad siiski jalalihased ära ja see on see mis minu paremaid aegu hetkel piirab. Ilmselt tuleb olla lihtsalt kannatlik ja järjepidev ning küll need lihased ka tulevad.
Teine tähelepanek on see, et pikemad ja aeglasemad jooksud on minu füüsilist vormi rohkem arendanud kui kiired kilomeetrid. Seetõttu ma mingilt maalt loobusin ka igapäevastes jooksudes suurte kiiruste taga ajamisest ja keskendusin stabiilsusele ja heale rütmile.
Ehk kui ma peaksin hetkel esimese kuu paari lausega kokku võtma, siis see ongi see, et ma olen esimesest vaimustusest üle saanud ja hakanud asju pigem analüütiliselt võtma. Kiirus ei ole kõige tähtsam kuid vahemaad proovin võimalusel pikemaks saada. Peamiselt olen puhtalt enda tunnetuselt keskendunud heale pulsile ja ühtlasele tempole. See on see, mis taaskord minu tunnetuse alusel mind kõige rohkem hetkel edasi viib. Nii on ka jooksu lõpus, olenemata läbitud vahemaast, parem enesetunne ja vähem valutavaid lihaseid.
Uus varustus
Kui päris ausalt öelda, siis ma ei mäleta mis varustust ma suutsin esimestel päevadel kokku osta aga kindlasti olen ma vahepeal oma varustust täiendanud (seda võib lugeda ka nii, et naine on mind nende asjadega üllatanud). Kõik siis selleks, et kogu see kogemus veel mõnusam oleks. Mitte ükski ost ei ole lihtsalt niisama olnud.
Kellaks on mul endisel Garmin Forerunner 165 – Ma olen selle kellaga väga rahul ning ma ei kavatse seda võimalusel niipea veel vahetada. Minu vajadusteks on see ideaalne.
Püksid, pluusid ja mütsid olen ma kindlasti välja vahetanud. Nüüd on kõik hingavast materiaalist, mis on spetsiaalselt jooksmise jaoks mõeldud. Eelnevalt oli mul tavaline puuvillane t-särk ja ka püksid. Ega tegelikult neil ei olnud ka midagi viga ja puuvillane särk imab higi ju tegelikult väga hästi aga hingav materiaal on ikkagi midagi muud. Kui sa suudad pikema vahemaa joosta nii, et sul palav ei hakka on ikkagi hoopis teine asi. Jooksmiseks mõeldud lühikesi pükse on mul hetkel üks paar, pluuse on kaks ja nokamütse kolm. Taaskord hetke vajadusteks piisavalt hea.
Jalatsid vahetasin ma ka enne Ülemiste ööjooksu välja. Enamus sellest kuust ajast jooksin ma oma umbes viis aastat vanade Nike botastega, mis olid ka ühel hetkel täiesti kogemata jooksuks mõeldud kuid mis kunagi trenni ei näinud. Kuid ühel hetkel tuli aeg need välja vahetada. Uuteks jalatsiteks sai valitud Nike Air Zoom Structure 25, mis maksid soodukaga umbes 100€ kuid on kogu oma raha väärt. Esimesel päeval kui ma üritasin need 8 kilomeetrise ringiga sisse joosta sain ma rahulikult joostes parima 5 kilomeetri aja (lisaks kahele villile). Seega midagi nendes jalatsites on.
Seoses uute jalatsite ostuga sai ostetud ka spetsiaalsed sokid, mis nii nagu jalatsid on ka ilmselt mu kõige kallimad sokid. Aga nad on ausalt öeldes ka kogu seda raha väärt.
Kõrvaklappide valik on mul ka kindlasti suuremaks läinud. Ilma muusikata ma hetkel niisama joosta vist ei suuda või on see siis väga vaevaline. Klappe on absoluutselt kõigis erinevates vormides ja nendel ma pikemalt ei peatu. Lihtsalt valikus on umbes 5 erinevat paari.
Kuu aja kokkuvõte
Mis ma siis sellest kuust ajast kokkuvõtvalt oskan öelda? Esiteks siia jäi ka minu esimene üritus – Ülemiste ööjooks 2024. Aga sellest ma räägin täpsemalt järgmises postituses ning siis räägin ka ära miks ma varsti nädal aega juba jooksnud ei ole. Aga kui see välja arvata, siis minu õppetunnid ja tähelepanekud täieliku algajana peale esimest kuud:
- Kiirus ei ole kõige tähtsam. Kui ma esimestel päevadel jooksma hakkasin, siis ma proovisin alati võimalikult kiiresti joosta ja igal korral oma eelmist tulemust parandada. See näitaks ju nagu arengut aga reaalselt kui palju sa arened kui sul lihased lihtsalt lõhuvad valutada ja sa ei suuda seda pikemas pildis jätkusuutlikuna hoida? Umbes teisel nädalal keskendusin ma pulsile ja heale enesetundele ning kiirus tuli kuidagi loomulikult sellega ühel hetkel kaasa.
- Eelmisest punktist tulenevalt – ma jälgin oma pulssi. Kuna mul on terve elu isegi puhkeasendis keskmisest kõrgem pulss olnud, siis ma ei saa seda väga hästi üldiste teadmistega üldistada aga ma avastasin, et minu puhul võiks tavalist joosku tehes pulss jääda 150-175 vahele. Sellise pulsiga suudan ma hetkel joosta umbes 5 minuti lähedal kilomeetri aegasid, ilma et mu pulss kõrgemaks läheks ja ma pärast lihaseid valutaksin (lihaste valu on mingi tasemeni ok aga ma reaalselt tundis algul, et ma teen endale liiga).
- Peale igat jooksu vaatan ma oma vo2 tulemust ning hindan ka selle põhjal oma jooksu. Vo2 on minu jaoks väga informatiivne olnud ning kuu ajaga olen ma suutnud seda isegi paari punkti võrra kasvatada.
- Kogu protsessi tuleb nautida. See käib ka jooksmise tempo kohta. Kohe ei saagi häid tulemusi ja sellest tuleb aru saada. Aga kui sa lõpetad jooksu hea tundega, isegi kui tempo oli aeglasem kui tavaliselt, on see kõik palju jätkusuutlikum. Ma võin ausalt öelda, et ma armastan jooksmist. Vanasti ma naersin inimeste üle kes seda tegid.
- Anna endale lubadus. Isegi enne kogu selle asja alustamist andsin ma endale lubaduse, et ilm ja tujud ei ole vabandus. See on mind kõvasti aidanud ning siiani ei ole ma enda lubadust veel murdnud. Vahet ei ole kas sajab paduvihma või on 30 kraadi sooja, ma lähen ikkagi jooksma. Lihtsalt õige tempo ja vahemaa tuleb valida.
Ja ega väga muud siin ei olegi. Ootan juba aega kui ma saan aasta kokkuvõtte teha ja loodan, et ma suudan vahepealsel ajal ka midagi huvitavat siia kirjutada.
