Ma ikka oskan oma postitustega aega võtta. Peale igat postitust ma luban endale, et ma ei jäta enam postituste vahele nii suurt ajalist vahet ja siis suudan ikka kuu aega hiljem alles tagasi tulla. Aga ega sellest vist ei olegi hullu sest eks see kõik mulle endale üleskirjutamiseks on. Ja äkki kuu aega hiljem neist asjadest kirjutades ongi mälestused toimunust juba veidi ilusamad.
Maardu linnajooksu eelne
Umbes 2,5 nädalat tagasi käisin ma oma teisel “jooksuvõistlusel”, milleks seekord oli Maardu linnajooks. Kuna ma olin mõned nädalad enne seda Ülemiste ööjooksul käinud ja mõlemad oma põlved ära lõhkunud, siis ma ei teadnud üldse mida sellest oodata. Peamiselt oli mul kaks mõtet, mis mind veidi murelikuks tegid. Esiteks ma ei teadnud kas mu põlved Maardus vastu peavad ja teiseks ma ei olnud nende kahe nädala jooksul saanud peaaegu üldse jooksmas käia. Selle põhjuseks olid taaskord need samad põlved, mis ka niisama käimisel valu tegid. Seega võib julgelt öelda, et ma ei läinud Maardusse kõige parema tundega.
Kui ma kaks kuud tagasi ennast nendele jooksudele kirja panin, siis ei teadnud ma veel täpselt mida oodata. Sel hetkel proovisin ma loogiliselt oma arengule mõelda ja otsustasin, et kui Ülemistes jooksen ma 5km, siis Maardu ajaks peaksin ma 10km ikka ära jooksma. Ja nii oligi asi otsustatud ja panin ennast Maardus 10km distantsile kirja. Sellel hetkel ma ei teadnud veel, et ma teen endale Ülemiste jooksul liiga ja ei saa järgmised kaks nädalat peale seda ei joosta ega ka normaalselt kõndida. Võib öelda, et ma ei olnud Maardus oma kahe kuu taguse otsusega üldse rahul. Samas ma ei tahtnud ennast ka enam lühemale distantsile ümber registreerida.
Aga mis seal ikka. Kui tõesti asi hulluks läheb, siis ma lihtsalt kõnnin selle distantsi läbi ja olen enda üle ikkagi uhke. Ega loogiliselt mõeldes ma esimestega nagunii võistlema ei hakka.
Minu esimene geel
Hommikul ärgates sain ma aru, et tuleb veel raskem jooks kui ma arvasin. Lisaks sellele, et distants oli minu jaoks pikk (tuletan meelde, et ma alles paar kuud tagasi hakkasin jooksma ja 10km on minu jaoks palju) oli õues ka mõnusalt soe, kui mitte palav. Garmini jooksu järgseid andmeid vaadates oli jooksu ajal 26,1 kraadi sooja aga reaalselt tundus see pigem sinna 30 kraadi ligi. Kuna ma tavapäraseid jookse teen kella 5-7 vahel hommikul ning minu ainukene kogemus hilisemalt joostes oli ka pimedas Ülemiste ööjooksul, siis päeval 26 kraadiga joosta oli minu jaoks midagi täiesti uut ja ma reaalselt ei teadnud mida oodata.
Sellest tulenevalt hakkasin ma ka mõtlema, kuidas see jooks sellise kuumusega vastu pidada. Üks põhilistest asjadest oli minu jaoks energia hoidmine ja mitte janu käes vaevelda. Ma teadsin, et rajal on 3km ja 8km juures joogipunkt, kuid lisaks sellele tahtsin ma ka oma esimese geeli ära proovida. Seega võistlusele sõites käisingi enne poes ära ja ostsin endale jooksu jaoks geeli.
Hiljem järgi mõeldes ei kasutanud ma seda vist õigesti. Kuna ma ei olnud seda varem mitte kunagi kasutanud siis lugesin ma pakendi peal olevaid juhiseid. Pakend ütles, et geeli toime on umbes kolm tundi ja sisse tuleks see võtta umbes 45 minutit enne kui sa tahad, et see mõjuma hakkaks. Seega ma võtsingi selle 40 minutit enne võistlust sisse, mis tagant järgi ei tundu üldse hea mõte. Ma oleks seda ilmselt pidanud tegema vahetult enne jooksu algust või jooksu esimestel kilomeetritel. Samuti ei ole ma kindel kui palju see sellise lühikese disantsiga üldse midagi juurde annab. Aga ega ta vist otseselt midagi halba ka ei teinud.
Vähemalt ma sain oma esimese geeli ära proovitud aga kindlasti tuleb sellega veel enne suuremaid jookse rohkem katsetada sest hetkel ma päris sellist tunnet ilmselt ei saanud nagu oleks pidanud saama.
Jooks
Nagu juba eelnevalt mainitud, siis olin ma enne jooksu võtnud sisse geeli ja harjutanud ennast mõttega et jooks saab vägagi palav olema. Samuti tegid mulle muret mu põlved ja mõte sellest kas ma üldse saan 10km niimoodi ära joostud. Aga starti läksin ma positiivsete mõtetega ja eesmärgiga joosta 10km ajaga 54 minutit, mis oleks minu jaoks 10km uus rekord. Tundub veider endale selline kõrge siht panna aga eks ma vahest elangi veidi pilvedes.
See on nüüd kõik tagantjärgi tarkus aga ma alustasin oma jooksu ilmselgelt liiga kiiresti. Et oma eesmärk saavutada oleksin ma pidanud jooksma 5:25 min/km, mida ma ka enne jooksu ei olnud arvutanud. Seda teades oleksin ma oma plaanist kohe loobunud või vähemalt veidi tagasihoidlikuma tempo valinud. Aga teadmatuses joostes jooksin ma oma esimesed viis kilomeetrit enda jaoks liiga kiiresti, ajaga 24:47. Sellise tempoga jätkates oleksin ma 10km jooksnud ajaga alla 50 minuti, mis on minu jaoks hetkel veel kättesaamatu.
Teine ring algas kohe alguses juba tunduvalt raskemalt. Lisaks sellele, et 25 minuti jooksul oli temperatuur tõusnud, oli ka tuul kõvasti tugevamaks läinud. Teine ring oligi üldine kannatuste rada – kas tuul oli kõvasti vastu või ei olnud tuult üldse ja palavus väsitas. Aga järgmised paar kilomeetrit võitlesin ma kõvasti, et samas tempos jätkata. Siiski kaheksandal kilomeetril tuli tõele näkku vaadata ja endale tunnistada, et minu valitud taktika sellel korral ei toiminud. Ilmselt ma oleksin läbi häda lõpuni veidi aeglasema tempoga jõudnud joosta aga mu pulss oli viimased 2-3 kilomeetrit üle 190ne olnud. See ja fakt, et ma olin just näinud kuidas üks jooksjatest tee äärest kiirabiga ära viidi, panid mind veidi mõtlema. Ma sain aru, et ma eelistan pigem aeglasemalt lõpetada aga seejuures terveks jääda. Sellest tuli ka otsus, et selleks korraks ma annan aja mõttes alla ja kõnnin ühe kilomeetri niisama ära. Viimase kilomeetri alguseks oli mu pulss korras ja energia tagasi. Seega sain laste ja naise eest siiski joostes lõpetada.
Kokkuvõttes jooksin oma kõige aeglasema 10km aja – 56:39. Aga ega sellest ei ole tegelikult katki midagi. Sain jälle ühe kogemuse võrra rikkamaks ning ka tervis oli tunduvalt parem kui ma lootsin.
Kokkuvõte
Mis ma sellest siis õppisin, kui üldse midagi.
Esiteks muutis see minu suhtumist jooksmisesse. Ma sain aru, et ma pigem soovin jooksu nautida kui uut rekordit joosta.
Teiseks ei tasu alahinnata ilma. Ilm on tempo valimise juures üks tähtsamaid asju ja ma sain omal nahal tunda kuidas soojem ilm pulssi ja lihaseid mõjutab.
Kolmandaks tuleb kogu protsessi usaldada ja aru saada, et esimese paari jooksuga ei juhtugi imesid.
Ja neljandaks… Enda proovile panemine ja jooksmine on ikka lahe asi küll.
PS! Ma unustasin Maardus pilti teha. Seega ma panen postituse pildiks mingid suvalised onud.
