Päev 3 ja 4: Peaaegu vihmas ja kanged lihased

Kaks päeva minu keha proovile panekul on edasi läinud ja ma ütlen ausalt, et ma olen omadega läbi. Peale esimest jooksu tundsin ma, et see andis mulle terveks ülejäänud päevaks väga palju energiat. Järgmistel päevadel on tunne olnud täiesti vastupidine.

Kolmas päev

Võimalik et see eelnev lause oli väike liialdus aga kolmandal päeval ärgata ja jooksma minna oli juba paras eneseületus. Esimese päevaga ma tundsin, et nii pikalt mitte jooksmine või spordi tegemine annab siiski tugevalt tunda. Ega ma ei oodanudki, et kõik nii kerge oleks aga peale esimest päeva sain ma ehk isegi liiga palju enesekindlust juurde.

Selle päeva posiitvsele algusele ei aidanud ka see kaasa, et väljas oli üsna vihmane ilm. Ilmselt ma ei ole ainus kes kell 5 hommikul ärgates kohe voodist õue vihma kätte ei taha astuda. Siiski aitas siin kaasa endale enne algust antud lubadus, et ma teen seda asja iga ilmaga. Ja nüüd sellest taganeda olnuks minu jaoks suur lüüa saamine. Nii ma astusingi õue ja olin uueks ringiks valmis. Muusika ja klapid, mis ma olin endale valmis pannud, jäid tuppa. Ma ei tahtnud riskida vihma kätte jäämise ja klappide lõhkumisega.

Aga õnneks oli ilm ka sellel korral minu poolt ja kohe kui ma õue astusin vihm lõppes. Vihm lõppes täpselt nii kauaks kui ma jõudsin uuesti koju. Täpselt samal hetkel kui ma kellal aja kinni panin, hakkas ka vihma uuesti sadama. Usklikumad inimesed võtaksid seda ilmselt kui mingit märki õigel suunal liikumisest. Seda enam, et ma olin hommikul avastanud, et mul ei ole tegelikult ühtegi vihmakindlat riiet. Seega tavalise dressikaga paduvihmas jooksmine oleks seekord vägagi masendav olnud.

Etteruttavalt võin ma juba ära öelda, et tänaseks päevaks on mul sobivad riided sellisteks olukordadeks olemas. Kes oleks arvanud, et jooksime nii kallis on.

Aga nüüd siis kõige tähtsam – jooks ise. Kui esimesel päeval olin ma ennast postiivselt üllatanud, siis sellel korral tegin ma seda taaskord. Jooksmine oli 50% raskem kui esimesel päeval. Seda lihtsalt juba eelmise päeva järelmõjudest. Aga ma võtsin ennast kokku ja ei lasknud sellel ennast üleliia häirida.

Tulemuseks oli 3km ajaga 16:55 ning keskmine tempo 5:37/km. Seega ma suutsin esimese päeva aega umbes 40 sekundiga lüüa. Ma ei tea kas see on ühe kordne vedamine nii palju kiiremini joosta või jooksen ma lihtsalt hetkel üle oma võimete. Mina olin igatahes rahul.

Samal päeval tööl tundsin ma, et energia on ikkagi kõvasti miinustes ning ega tavaline kõndiminegi kõige meeldivam ei olnud. Kõik lihased valutasid ja varbal oli minu esimene jooksmisest tulnud vill. Aga ega algus ei peagi lihtne olema.

Neljas päev

Ja nüüd olemegi jõudnud tänasesse. Järgmine hommik varakut ärkamist ja jooksmist.

Hommikul ärgates ütles mu kell mulle kohe, et nüüd on aeg puhata. Vaadates seda eelnevatest päevadest kogunenud taastumise aega, mis on nüüdseks kasvanud meeldiva 70 tunnini, ei imesta ma seda ettepanekut. Ega mu keha oli ka selle puhkamise soovitusega üsnagi päri. Hetkeks ma isegi mõtlesin antud soovituse kasuks otsustada kuid kuna ma olin juba nii varakult ekstra selle jaoks ärganud, siis läksin ikkagi jooksma.

Enesetunne ja lihased olid täna hommikul veel madalamas punktis kui eile. Ja teades kuidas eile terve ülejäänud päev kujunes, siis ei oodanud ma seda ka seekord. Siiski ei jäänud ma pikalt halama ja alustasin jooksuga. Kell proovis mind ka jooksu alustades ümber veenda ja koju tagasi suunata. Aitäh soovituse eest aga mitte seekord.

Ega täna otseselt midagi erilisemat ei olnudki kui eelnevatel päevadel. Ainuke vahe oli seekord selles, et otsustasin klapid kaasa võtta ja muusikat kuulata. Esimene workout playlist spotifyst käima pandud ja jooks võis alata. Tagasi mõeldes on mul väga hea meel selle valiku üle sest muusika pani kuidagi terve aja kiiremini käima ja aitas mul muust kui väsinud lihastest mõelda.

Seekord juhtus isegi nii, et poole peal otsustasin ma veidi teistsugust ringi proovida ja kasvatasin selle võrra oma jooksu pikust poole kilomeetri võrra – 3,52km. Ega lõpus otsest vahet ei tundnudki. Enesetunne oli jooksu lõpus isegi parem kui eelmisel päeval.

Tulemuseks siis nagu juba mainitud 3,52km ajaga 19:54. Kolmandal päeval oli siis ka kaks uut saavutust. Pikim vahemaa 3,52km ja kiireim kilomeeter 5:31,5.Ma ütleks, et ei ole paha.

Kõige huvitavam fakt minu jaoks oli sellel korral see, et ilma kellalt tempot vaatamata oli minu esimese ja teise kilomeetri aja vahe 0,2 sekundit.

Selliste tulemuste võib ehk isegi vahemaad juba varsti kasvatada.

Kokkuvõte

Peale esimest kolme päeva jooksmist olen ma üldiselt siiski suhteliset motiveeritud. Kõik mis ma enne kartsin ja mõtlesin on hoopis vastupidine. Nii varakult ennast üles ajada ja välja sundida on siiski suhteliselt keeruline. Jooks ise on üllataval kombel kogu selle asja juures kõige kergem ja meeldivam asi. Kõik mis peale jooksu tuleb on aga kõige raskem. Ilmselt esimese kolme päeva põhjal suuremaid kokkuvõtteid teha on veel liiga vara aga üldiselt olen ma siiani oma otsusega väga rahul. Ma ootan juba huviga aega kui see muutub rutiiniks ja esimesed suured emotsioonid üle on elatud.

Mis puudutab aga minu taastumise aega ja kella puhkuse soovitusi – olgu sõber, võtan sind kuulda. Eks ma saan ise ka aru, et nullist jooksmist alustades ei ole ehke igapäevane jooksmine kõige arukam tegevus. Seega homme ma puhkan, ülehomme jooksen ja homme puhkan uuesti. Uuest nädalast proovin ma endale sisse harjutada sellise plaani: