Paldiskist Keilani

Enne kui ma oma uut lugu alustan siis ütlen kohe ära, et ma olen oma postitustega lootusetult maha jäänud. Ma kirjutan paar kuud tagasi juhtunud asju, lootes et ma jõuan mingil hetkel vaikselt tänase päevani. Kõik on siiski ajaliselt õiges järjestuses, lihtsalt väikese viitega.

Minu suurepärane plaan

Peale Võsu ja Pirita jookse olin ma endale juba eelnevalt pähe võtnud, et oma sünnipäeval tahan ma iga elatud aasta eest ühe kilomeetri joosta. Kuna mu sünnipäev on 15.juuli siis oli kuupäev kindel ja meel vastavalt ette valmistatud. Uskumatul kombel tuleb aastaid hämmastava kiirusega peale, mis tähendas et läbida tuli 36 kilomeetrit. Eelnev pikim jooks oli mai kuust kui ma jooksin kestvusjooksul kolme tunniga 32 kilomeetrit. Seega ettevõtmise tõsidus oli mulle sisemiselt vägagi tunda.

Distants paika pandud oli järgmine ülesanne leida võimalikult hea koht kus see vahemaa ära joosta. Mõnda aega erinevaid mõtteid kaaludes sai distants selgeks – ma jooksen Paldiskist Sauele. Vahemaa poolest tundus see vägagi loogiline ning ka tee ise tundus väga konkreetne. Idee oli minna hommikul Paldiskisse ja siis sealt Saue poole jooksma hakata. See ei olnud küll päris 36 kilomeetrit aga paar kilomeetrit väiksemaid radu valides oleks vahemaa juba üsna täpne olnud. Eks kui ikka väheks oleks jäänud siis oleks ju võinud mõned tiirud ümber maja ka joosta.

Suurepärase plaani algus

Nii ärkasingi ma 15. juuli hommikul kell 5:30 üles ja panin ennast valmis, et esimese rongiga Paldiskisse sõita. Peatuse poole kõndides oli enesetunne hea ja isegi ilm oli üllataval kombel parem kui lubatud. Vihma asemel paistis varahommikune päike. Just see sama päike ja karge õhk andsid mulle kindlust, et täna tuleb hea päev.

Mõned kilomeetrid kõnnitud ja olingi peatuses ning hetk hiljem juba rongil Paldiski poole. Sõit ise võttis vist umbes 30 minutit. Ütlen ausalt, et nii varakult rongis loksumine tekitas väikese une küll aga sellest ei olnud hullu. Enesekindlus oli ikka veel laes.

Rongilt maha tulles olid tunded aga teistsugused. Ma ei tea mis vahepeal juhtunud oli aga rongilt maha astudes olid kõik lihased kuidagi väga kanged. Ma teadsin, et kaks päeva tagasi olin ma just Pirita jooksul endast kõik andnud aga ma ei uskunud et see 10 kilomeetrit nüüd niimoodi mõjuks. Eks see varahommikune külmem ilm ja lühikesed riided andsid ka oma panuse kangetesse lihastesse. Päris kindlat arusaama või põhjust ei olnudki. Aga mis seal ikka, plaani sellised asjad ei muuda ja eesmärk Paldiskist Sauele joosta oli ikka jõus.

Jooks ja tee valik

Minu eesmärk ei olnud kordagi mingit kindlat aega joosta ja seda lubasin ma endale juba mõned päevad varem. Seega ajaline surve jäi kohe alguses ära. Ja olukorras kus mu enda enesetunne enam kõige parem ei olnud, oli see mulle suur kergendus. Mis ei olnud aga kergendus oli mu seljakott. Kuna ma teadsin, et ma jooksen seda vahemaad umbes neli tundi, siis olin ma endaga seljakoti kaasa võtnud. Selles kotis oli piisavalt geele, jooke ja süüa et see vahemaa vastu pidada. Eks ma olin ka sellega arvestanud, et see kott võib algul raske olla aga ma lihtsalt vihkan kottide jms jooksmist. Seekord oli aga see olukord paratamatu.

Lühidalt öeldes ei olnud algus just kõige parem. Kott oli raske ja enesetunne halb. Hoopis midagi muud mida ma olin tund aega varem tundnud. Aga ma ei lasknud ennast sellest heidutada ja hakkasin Saue poole jooksma.

Siin tuleb esile minu suurepärase plaani järgmine viga. Ma ei olnud oma teekonda väga hästi läbi mõelnud. Jah, eesmärk oli üsna kindel – alustan Paldiskist ja lõpetan Sauel. Aga ma ei olnud mõelnud sellele, et ma jooksen kõik need kilomeetrid suurel teel. Ja kui te olete kunagi Paldiski ümbruses sõitnud siis te teate et põhilisel maanteel liigub ikka uskumatult suur hulk veoautosid. Hommikul kell 6-7 liikudes ei ole see asi nii hull aga mida tund edasi, seda hullemaks see läheb.

Üsna pea olingi ma olukorras kus ma jooksin lähenevatele autodele nii lähedal, et isegi mu müts suutis paaril korral selle tõttu peast lennata. Endiselt, ma ei lasknud ennast sellest väga palju häirida ja võtsin ennast igal sellisel juhul võimalikult tee äärde. Põhiline probleem oli aga alanud üsna jooksu alguses.

Probleem nr.3

Ma olin ennast siiski veidi ülehinnanud. Pirita jooks oli mul endiselt jalgades ja peale kahte kilomeetrit hakkasid mu jalalihased nii hullult valutama, et ma ei suutnud isegi seisma jäädes ennast püsti hoida. Tegelikult tagasi mõeldes tundsin ma seda juba eelmine päev aga ma olin endale kinnitanud et ma mõtlen lihtsalt üle. Selline jonnakus on minu puhul ilmselt tavaline.

Aga nüüd tuli mõelda, mis ma selles olukorras teen. Ilmselgelt ei suuda ma niimoodi Saueni välja joosta. Natukene mõeldud otsustasin ma, et ma teen sellest hoopis jooks/kõnni. Uus eesmärk oli 2 kilomeetrit joosta, 1 kilomeeter kõndida, 2 kilomeetrit joosta, 1 kilomeeter kõndida. Plaan oli hea ja tundus täitsa toimivat. Iga kahe joostud kilomeetri tagant oli see üks kilomeeter kõndi ikka puhas õnnistus. Ja isegi need kaks kilomeetrit jooksu hakkasid kiiremini ja paremas tempos minema. Suurem probleem oli sellega lahendatud ning ka enda mõtte muutus tegid üldise olukorra isegi üsna nauditavaks.

Ilmselgelt ainuke asi mis nii hästi ei läinud oli minu ajakava sest see oli plaaniga võrreldes täiesti lõhki läinud. Aga ega otseselt sellel väga vahet ei olnudki. Ainuke asi mis sellest muutus oli see, et lubatud vihma asemel läks päike hoopis veel palavamaks ja maantee mida mööda ma jooksin sai veel tihedamalt veoautodega täidetud. Kohe nii palju, et kui ma lõpuks Keilasse jõudsin siis otsustasin, et see jooks mööda maanteed oleks liiga ohtlik et edasi joosta. See oli muidugi ka mingil määral mulle endale hea vabandus see pooleli jätta sest ega need lihased ikka väga koostööd teha ei tahtnud. Need kaks asja kokku saidki lõpuks otsustavaks.

Nii kutsusingi ma naise endale järgi ja sõitsime koos koju.

Kokkuvõte

Kui sellistele asjadele tagasi vaadata siis ma ei tea kunagi kuidas ennast meelestada. Kas see oli nüüd ebaõnnestumine või lihtsalt vajalik õppetund. Jah, ma jooksin 36 kilomeetri asemel 23 kilomeetrit aga see andis mulle teistpidi vaadatuna jälle väga palju juurde. Ja millal on üldse 23 kilomeetri jooksmine ebaõnnestumine?

Lisaks sain ma järgmisteks kordadeks vajaliku õppetunni, et oma teekond tuleb enne veidi põhjalikumalt läbi mõelda. Järgmisel aastal ehk tuleb 37 kilomeetrit täis ka. 😉

Sinu tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Sarnased postitused