Ma ei teagi millest alustada aga kusagilt tuleb seda uuesti teha. Eelmise aasta suvel tundsin ma, et ma ei jõua kõikide asjadega korraga tegeleda ja nii jäi see lehekülg pooleks aastaks seisma. See ei tähendanud muidugi, et mul millegist kirjutada ei olnud aga ajaliselt ei olnud lihtsalt võimalik seda teha. Vahepeal on aga palju juhtunud ja veel rohkem on neid asju millest ma olen tahtnud kirjutada aga olen tänaseks juba ära unustanud. Sellegi poolest mõned asjad on mul endiselt veel meeles ja täna ongi see päev kui ma võtan need asjad kokku ja kirjutan lõpuks lahti.
Eelmise aasta kirjutamata jooksud
Ma ütlen ausalt, et eelmine aasta panin ma jooksudes osalemisega endale veidi liiga suure koormuse peale. Suve keskpaigas tundus nagu ma käiksin igal nädalavahetusel kusagil jooksmas. Lisaks sellele jooksin ma ka igapäevaselt oma tavalisi ringe. Kõik see viis mind punkti kus veel jooksust kirjutamine tundus täiesti vastuvõetamatu. See muidugi ei olnud ainuke põhjus aga kindlasti üsna tugev mõjutaja.
Maardu jooks
Sellegi poolest oli mul veel suve lõpus ja sügise alguses päris mitu jooksu millest ma oleksin tahtnud kirjutada. Mõned neist olid toredamad, teised mitte nii väga. Peale Ülemiste ööjooksu, millest ma viimati siin ka kirjutasin, oli mul kohe peale seda Maardu jooks. Esimest korda sellel aastal olin ma valinud lühema distantsi ja läksin starti 5km jooksule.
Ma ei hakka valetama. Eesmärk oli joosta oma uus isiklik rekord ja saada ajaks midagi alla 22 minuti. Arvestades kui palju ma viimastel nädalatel jooksnud olin + ma ei olnud lühemateks jooksudeks üldse valmistunudki, tundub see tagasi vaadates veidi loll mõte. Aga loll mõte ei ole mind kunagi enne takistanud ja nii ka seekord. Ega ma palju sellest jooksust ei mäletagi. Ainuke mälestus on see, et ma alustasin liiga kiiresti ja jooksin ennast teiseks kilomeetriks täielikult kinni. Edasi tuleb veidi mälu värskendada ja Garminilt abi küsida.
Nagu eelnevalt juba mainitud on ka aegadest näha, et minu vormi juures esimene kilomeeter 4:16 joosta oli ilmselge rumalus. Teine kilomeeter oli ka veel arvestatav aga peale seda hakkasid kannatused pihta. Ausalt öeldes ei taha ma sellele jooksule isegi mitte tagasi mõelda sest ma mäletan seda tunnet kui ma lõpuks jooksu lõpetasin ja lubasin endale, et 5 kilomeetrit ei ole minu jaoks. Kui juba joosta siis pikemalt ja aeglasemas tempos.
Aga siiski üks kogemus uueks aastaks jälle juures ja ega pikemas plaanis midagi nii hullu tegelikult ei olnud ka.
Noblessneri jooks
Järgmine jooks peale Maardut oli kohe Noblessneris. Aasta enne seda oli see jooks olnud minu aasta parim 10 kilomeetrit, seega ootused olid suured. Kahjuks enne jooksu suutsin ma aga haigeks jääda ja lootused kiirest ajast olid juba enne starti kadunud. Kui tagasi mõelda, siis tegelikult tulin ma eraldi selle jooksu jaoks kodus voodist välja. Plaan oli jooks ära teha ja haigena voodisse tagasi minna. Taaskord, juba alguses loll mõte aga ma ei saanud oma linnadžungli medalit ju ohtu panna! Seega parema plaani puudumisel oli otsus tehtud – voodist välja, kõnnin/jooksen raja läbi ja koju voodisse tagasi.
Ega umbes nii see jooks läks ka. See on siiani minu ainuke üle tunni aja 10 kilomeetrit aga ma olen lihtsalt tänulik, et ma selle jooksu üldse lõpetasin. Lisaks haigusele oli sellel päeval ka õues väga soe ilm ja haigus + kuumus ei ole kunagi kokku sobinud. Rohkem ma sellest jooksust meenutada ei taha.
Narva jooks
Minu jooksude hooaja eelmisel aastal lõpetas Narva jooks. Nädal peale Tallinna maratoni ennast uuele jooksule vedada ei olnud kerge. Eriti arvestes fakti, et ma pidin selleks pool Eestit läbi sõitma. Aga kuna ma olin ennast juba jooksule kirja pannud ja see oli ka viimane linnadžungli jooks, siis ei saanud ma sinna mitte minna.
Plaan oli tegelikult lihtne – ma kavatsesin teha sama, mis Noblessneris. Kõndimise ja jooksu combo tundus peale maratoni mõistlik ja ega mul selleks ausalt öeldes rohkem energiat ei olnudki. Seega lõpetamine oli selle õhtu ainuke eesmärk.
Kindlasti aga ei olnud eesmärk kahe noore saikoga ühte punti sattuda ja nende tempos järgmised 8-9 kilomeetrit joosta. Aga näed, elu on üllatusi täis ja nii läks. Ja kui ma räägin saikodest, siis ilmselt tõele au andes olin mina see saiko sest minu esialgne plaan lihtsalt jooks lõpetada lendas sellel hetkel aknast välja.
Ma ei saanud ju ometigi neile alla jääda ja samas nendega koos heas rütmis joosta oli tegelikult päris nauditav. Kella ei pidanud vaatama ja tempole ei pidanud mõtlema. Nii tuligi lõpuks üllatavalt hea aeg, millega ma sain peale viimaseid jookse lõpuks rahule jääda. Narva jooks ja linnadžungel olid lõpuks läbi. Minu esimene terve aasta jooksmist oli olnud tore ja kindlasti meeldejääv.
Minu esimene maraton
Tegelikult jäi nende jooksu vahele ka juba eelnevalt mainitud Tallinna maraton, millest tol hetkel kui ma lõpetasin, oleksin ma ilmselt raamatu kirjutanud. Need emotsioonid ja tunded olid tegelikult kirjeldamatud. Nii rõõm kui pettumus said kõik peale finišit kokku. Nagu ka lubadus endale, et ma ei tee seda enam mitte kunagi (väike spoiler: ma olen selle aasta maratonil juba kirjas).
Selle jooksu vältel sai ikka korralikult rõõmu ja pettumust tuntud. Kuna mu eelmine pikim vahemaa oli olnud 10km lühem, siis ma ausalt öeldes ei teadnud mida peale kolmekümnendat kilomeetrit ootama peaks ja see oli ka ilmselt minu selle jooksu suurim ebaõnnestumine. Positiivse poole pealt aga olin ma oma esimesed 28 kilomeetrit väga heas tempos jooksnud ja kõik kilomeetrid olid jäänud alla kuue minuti. Ega tegelikult oligi kõik väga hästi kuni Harku tõusuni, mis võttis lihased märkamatult kiiresti läbi ja 20-28. kilomeeter oli tegelikult kannatuste rada sama tempoga vastu pidada. Peale seda ma tundsin järsku, et ma lihtsalt enam ei jõua.
Ma proovisin korduvalt asja positiivselt vaadata. Suurem osa on juba ju tehtud aga kui see väiksem osa on endiselt 12 kilomeetrit pikk, siis kahjuks ei suutnud ma endast enam rohkem anda. Kolmekümne esimesel kilomeetril sain ma aru, et minu lootused esimene maraton alla nelja tunni joosta olid kadunud. Ma ei taha dramaatiline olla aga sellel hetkel see teadmine tõesti murdis midagi minu sees ja edasisised kilomeetrid kuni lõpuni olid põrgu. Kui raja ääres ei oleks mu naist ja lapsi olnud, siis ilmselt oleksin ma sellel hetkel ka katkestanud. Aga mingi tunne sisimas, et ma pean endale ja teistele mitte allaandmisest midagi tõestama, käskis mul lõpuni minna.
Viimase kümne kilomeetri keskmine jäi ilmselt sinna 7:10 piirkonda aga midagi ei ole teha. Seekord oli see jooks selline ja minu aeg oli kokkuvõttes 4:17:50. Nüüd tagasi mõeldes oli see tegelikult uskumatu kogemus ja mul on hea meel, et see läks täpselt nii nagu ta läks. Nii see jooks ise kui ka publik ja see õhkkond raja ääres olid tegelikult uskumatud.
Kokkuvõte
Kui aastale tagasi vaadata, siis võib tegelikult väga rahule jääda. Ma püstitasin endale kõrged eesmärgid ja kõik peale maratoni alla nelja tunni aja said ka täidetud. Enamus eesmärkidest said isegi mitmel korral täidetud ja ületatud. Seega esimese aasta kohta pole ju tegelikult üldsegi paha.
Mis aga kõige tähtsam on see, et ma sain kogemusi ja teadmisi uueks aastaks. Mis mul aga uuel aastal plaanis on, see on järgmiseks korraks.
