Sellel nädalavahetusel on Võsul tulemas järgmine jooks ja ka mina olen otsustanud sellest osa võtta. Ning kui päris aus olla siis oli ka minu järgmine postitus selleks ajaks mõelda, et veidi sellele jooksule tagasi vaadata ja oma hinnang anda. Aga aknast välja vaadates ja asjadele järgi mõeldes tundus väga hea idee mõned oma mõtted nüüd kirja panna. Ja kujutad sa ette, mitte ainult jooksmisest.
Jooksmine ja sihikindlus
Aga see muidugi ei tähenda seda, et ma jooksu teemadega ei alustaks. Ma ei teagi kuidas seda täpsemalt kirja panna aga viimasel ajal on pidevalt kuidagi väga palju teha ja jooks on alati see asi, mida teha siis kui vaba aega rohkem on… ei tundu päris õige kirjeldus, proovime uuesti. Kuigi ilmad on soojemad ja ka motivatsiooni on palju, siis jooksmine on ikkagi kuidagi tahaplaanile jäänud. Ma ei tea kas selle taga on üks kindel põhjus või mitmete asjade kokkulangevus. Vot see tundub juba parem.
Probleem on järgmine: talvel ja kevadel oli mul üks kindel jooksukava ja väga kerge oli ennast selle järgi häälestada. Nädalas oli 4-5 jooksu ja mul oli valida kas need jooksud ära teha või mitte. Nüüd suve algusega on asjad veidi keerulisemaks läinud. Esiteks ei ole ma endiselt veel head jooksukava leidnud. Tundub, et Garmin ei lase nüüd enam mitme erineva kava eelistuse vahel valida ning isegi miinimum jooksude arv on 5 jooksu nädalas (ma proovin maratoni kava läbida), mis ilmselgelt töötavale kolme lapsega inimesele kahjuks ei sobi. Nädalas neli jooksu joosta oli üsnagi tehtav ja sellest tekkis teatud hasart, et kõik jooksud ikka jookstud saaksid. Nüüd lähen ma nädalale vastu teadmisega, et ma nagunii ei jõua neid jookse ära joosta. Ja see teadmine tõmbab teatud määral motivatsiooni maha. Samas ma ei oska hetkel ka midagi väga muuta.
Teine suur takistav faktor püsiva jooksukava jälgimise juures on see kui iga paari nädala tagant on mingi jooks tulemas. Olgu see siis 5 kilomeetrit või poolmaraton aga sellele nädalale vastu minek on ikka veidi teistsugune kui tavalisel nädalal ja ilmselgelt ei saa sellel nädalal oma jooksukava päris 100% jälgida ja ennast enne suuremat jooksu ära väsitada. Ja ega see et mul neid jookse nii palju on otseselt kellegi süü peale minu enda ei olegi. Samas see on hea õppetund millega uude aastasse minna.
Milleni ma jõuda tahan on see, et hetkel olen ma oma jooksuga kusagil mitme asja vahel kinni ja head plaani kuidas jätkata hetkel ei olegi. Ilmselt parim plaan on vastavalt võimalustele joosta ja kava mitte nii väga jälgida. Samas kava on see mis mind nii kaugele on aidanud ja maratonile ilma kavata vastu minna on ka veidi hirmutav. Seega see on midagi mis ma enda jaoks veel selgeks pean mõtlema.
Raamatud ja lugemine
See viib mind omakorda järgmise teemani, mis siin lehel ehk nii tavaline ei olegi. Nii nagu jooksus on tähtis oma asjadega selgusele jõuda, nii kehtib see iga elu valdkonnaga. Raske on mingit kindlat sihti hoida kui sa ei tea mis see siht tegelikult ongi. Ja jooksmine on siiani olnud üks asi, mis on mul üsna kindlalt paigas olnud. See omakorda on mind õpetanud teisi valdkondi sama moodi kohtlema – sihikindlus ja püsivus viivad eesmärkideni.
Viimasel paaril kuul, joostes nagu ikka, suutsin ma audioraamatuna ära kuulata Mark Mansoni The Subtle Art of Not Giving a F*ck. Väga huvitav ja kogu elu peale mõtlema panev raamat, mida ilmselt enamus inimesi korra kuulama peaksid. Kui mitte midagi muud, siis ehk paneb see korra mõtlema, et kas kõik asjad elus ikka väärivad suurt tähelepanu ja muretsemist.
Peale selle raamatu kuulamist jõudsin ma järeldusele, et iga raamat, mida ma viimastel aastatel kuulanud või lugenud olen, on mulle elus mingil määral sihi ette andnud. Kas see on siis suhtumisega või üldise heaoluga, aga peale iga raamatu lõpetamist on mul olnud kindel plaan kuidas edasi minna. Milleni ma jõuda tahan on see, et ma peaksin rohkem lugema…
“Ma peaksin rohkem lugema” on lause mida ma olen endale kümneid kui mitte sadu kordi öelnud ja siis eluga tavalist rada pidi edasi läinud. Aga mida ma jooksmisest olen õppinud on see, et “just do it” suhtumine on vahest ainuõige samm ja liigne mõtlemine on lihtsalt koormav. Kokkuvõttes on 90% tõenäousus, et see mida sa teha tahad, seda sa ei tee.
Ühes viimases Ali Abdaali uudiskirjas kirjeldas ta seda sama põhimõtet oma spa päevadega. Kui sa tahad külmavanni minna, siis lihtsalt tee see ära. Mida kauem sa oma varvast vees hoiad ja veendud, et tõepoolest on külm, seda vähem tõenäoline on et sa seda lõpuks teed.
Milleni ma jõuda tahan on see, et ma tõesti peaksin rohkem lugema. Ja reaalselt lugema, mitte sellele mõtlema.
Kuidas edasi?
Miks ma sellest siin räägin? Aga ikka selleks, et selle teemaga sujuvalt järgmisele üle minna. Mu üleminekud on viimasel ajal juba muljetavaldavad.
Kui ma selle lehega alustasin siis see oli 100% ainult mulle. Ma tahtsin, et mul oleks koht kus ma ennast oma tegudega “vastutavaks” teeksin. Et mul ei oleks võimalik kuidagi oma enda plaanidel alt ära hüpata ja asjad tegemata jätta. Ja see ei käinud ainult jooksmise kohta. Raamatud, investeerimine, õppimine, produktiivsus – valdkonnad, mis mind juba aastaid huvitanud on aga mis kuidagi edasi ei taha liikuda. Ja 100% ainult mulle tähendas seda, et see kõik oli mulle endale tagasi lugemiseks. Ma ei olnud mõelnud võimalusele, et keegi teine reaalselt siin midagi loeb või vaatab. Aga ajapikku on statistika näidanud, et mõned inimesed ikkagi eksivad siia.
Ehk siis lisaks jooksule hakkan ma siin lehel vahest kirjutama ka muude asjade kohta ja kohtlen seda lehekülge rohkem nagu enda notion.so lehekülge. Ainuke vahe on see, et siin on kõik avalik.
Aga kõik see las olla tulevikus. Järgmine postitus tuleb ilmselt järgmisel nädalal ja räägib minu Võsu jooksust. 🏃 💨
