Minu jooksuürituste hooaeg sai eile ametlikult avatud. Kaua oodatud Tallinn Grit 2025 on nüüd selja taga ja kõik kõhklused, mis mul enne seda päeva olid, said ületatud. Enne kui ma oma jooksu täpsemalt lahti harutan, tahaksin ma küsida – kelle hea mõte oli ennast sügisel toimuvale maratonile kirja panna? Sest peale eilset jooksu tunnen ma, et mõned otsused minu elus tuleks tõsiselt üle vaadata.
Ettevalmistused
Kui aasta alguses olin ma oma jooksus juba üsna kindel, siis viimased 3 nädalat enne Tallinn Griti enam nii ilusad ei olnud. Paar nädalat tagasi suutsin ma mingil määral pooleldi haigeks jääda. Mitte piisavalt et päris kodus voodis haige olla aga piisavalt palju, et jooksmise jaoks piisavalt jõudu ei jätkunud. Ega ilmselt ehk oleks jätkunud ka aga ma olen selliste asjadega pigem ettevaatlik olnud ja kui ma tunnen et ma ei ole päris 100% see mis tavaliselt, siis ma pigem tõmban tagasi ja ootan õiget aega.
Nüüd eelmine pühapäev, nädal enne jooksu, suutsin ma maal tööd tehes kuidagi oma põlvele haiget teha. Autoga koju sõites mõtlesin, et veidi imelik tunne on küll, aga peaks proovima kas olukord on ikka nii hull kui tundub. Seega järgmise loogilise sammuna läksin ma koju jõudes jooksma. Jooks ise oli hea tempoga ja veidi üle 10 kilomeetri. Ja jah, usu või ära usu, olukord oli tõesti nii hull kui tundus.
Mõned päevad hiljem oli olukord muutunud isegi hullemaks. Parim lahendus oli põlv kinni teipida ja vaadata mis järgnevatel päevadel saab. Seega olukord ei olnud just kiita aga ma tundsin, et otseselt ka midagi väga hullu ei olnud. Vähemalt mitte nii hull, et joosta ei saaks.
Ja järsku oligi käes pühapäev. Aeg Tallinn Gritist osa võtta. Ma ei olnud oma põlves endiselt veel 100% kindel aga ma jätsin teibid peale ja otsustasin et annan endast parima. Sellest tulenevalt tegin ma enne jooksu ka ainsa loogilise sammu ja panin enda kellal eesmärgiks 5:54/km. Ehk siis eesmärk oli joosta piisavalt kiiresti, et 3 tunniga 30km ära joosta aga piisavalt aeglaselt et endale mitte liiga teha. Kuulsad viimased sõnad…
Tallinn Grit 2025
Nagu eelpool mainitud, siis valisin distantsiks 3 tunni kestvusjooksu. Minu eelmine pikim jooks oli olnud kuu aega tagasi joostud 22 kilomeetrit, mis võttis veidi üle 2 tunni aega. Seega mul ei olnud mingit ettekujutust, mis see kolm tundi jooksu reaalselt tähendab. Vahest ongi natukene naiivsust veidi parem. Ilmselt tundub minu tekst siin veidikene vinguvana aga kõik need asjad on minu jaoks uued ja hirmutavad. Kui ma eelmise aasta augustis jooksma hakkasin, siis ei kujutanud ma kordagi ennast selliseid jookse jooksmas. Tegelikult kummalisel kombel mulle sellised asjad meeldivad. Mida rohkem ma tunnen, et ma ei saa sellega hakkama, seda rohkem ma tahan endale vastupidist tõestada.
Jooksule minek ise oli paras peavalu. Mitte ainult sellepärast et mu pea valutas, vaid logistiliselt ei olnud see kõige mugavam üritus. Kuna jooks ise toimus Tallinna kesklinnas siis autoga ma sinna minna ei soovinud. Seega parim lahendus oli ärgata kell seitse, jalutada kella kaheksasele rongile ja jõuda kohale kell üheksa. Ehk siis enne jooksu jõudsin ma jalutada viis kilomeetrit, et kohale jõuda. Ruttavalt sündmustest ette minnes võin ma öelda, et koju läksin ma sama teed pidi ja see oli veel hullem teekond kui puhanud jalgadega jooksma minek. Aga üldiselt oli kogu logistika siiski üsnagi kerge, lihtsalt ajakulukas.
Kohale jõudes vahetasin riided, panin oma pudelid ja geelid lauale valmis ja jooks võis alata.
Ma ei tea mis värk nende üritustega on aga mul ei ole vist kordagi õnnestunud oma algsest kavast kinni pidada. Nii ka seekord. Minu loogiline plaan aeglase tempoga joosta ununes kiiremini kui ma olin osanud seda oodata. Esimesed tund aega ja 10 kilomeetrit said kuidagi väga kiiresti läbi. Keskmine tempo jäi sinna 5:25/km juurde ja kõik tundus vägagi kontrolli all olevat. Isegi põlv ei andnud kordagi tunda ja tunne oli igas mõttes hea. Eks sellist distantsi on viimase poole aasta jooksul vägagi palju saanud joosta, seega kõik tundus tavapärane. Ainsa negatiivse asjana võin nimetada tuult aga ega seegi nüüd kõige hullem ei olnud.
Teine tund oli juba veidi keerulisem. Tempo oli järgmised 10 kilomeetrit umbes 5-10 sekundit kilomeetri kohta aeglasem aga sellest ei olnud ka hullu sest selleks ajaks olin ma oma algsest plaanist ajaliselt juba nii ees, et ma oleks võinud praktiliselt mitu kilomeetrit järjest kõndida. Mis mind aga häirima hakkas oli see järjepidev kordus. Kui sa oled 2 tundi järjest seda sama veidi alla kilomeetrist ringi jooksnud, siis ühel hetkel kaob see nauding lihtsalt ära. Kui sa paned selle kokku kasvava väsimusega, siis algne nauding kipub kiiresti kaduma. Siiski otsustasin ma positiivseks jääda ja kõike võimalikult palju nautida. Teise tunni sees sai ka poolmaratoni distants läbitud ja mu elu teine poolmaraton oli minuti võrra kiirem kui esimene – 1:55:02. Hea märk umbes kolme nädala pärast toimuvaks Rakvere poolmaratoniks. Äkki võib enda esimeseks ametlikuks poolmaratoniks isegi mingit paremat aega juba mõelda?
Viimane tund aega oli kokkuvõtvalt tundmatu maa ja enda negatiivsete mõtete ohjeldamine. Ma teadsin, et see on ilmselt raskem aga ma ei olnud kunagi seda varem kogenud. Vaikselt hakkasid tekkima mõtted kõndimisest ja väikesest puhkusest. Samas teadsin ma et kui ma nüüd kõnnin siis ma enam jooksma ei hakka. Jalad muutusid järsku üllatavalt raskeks ja viimased pool tundi olid lõputu võitlus endaga. Järjest rohkem keerles peas mõte sellest et sügisel pean ma seda veel pikemalt tegema. Samas oli see kogemus mis mulle meeldis. Nagu ma juba varasemalt ütlesin siis mulle meeldib tunda, et ma ei suuda ja siis see ikkagi ära teha. Ma hakkasin peas alles jäänud ringe lugema ja järsku ei tundunudki enam asi nii hull. Viimasele ringile minnes oli mul veel 6 minutit jäänud ja ma teadsin, et nüüd ma pean natukene kiiremaid samme tegema et aega mahtuda. Lõpuajaks napilt alla kolme tunni ja täpselt 35 ringi. Kokku sain selle aja sees joostud 32,11 kilomeetrit. Tund aega või 10 kilomeetrit rohkem kui mu eelmine pikim jooks.
Kokkuvõte
Peale jooksu esimesi samme tehes olin ma täiesti kindel et see ei olnud jooks mida ma nautisin. Peas olid mõtted, et miks ma seda tegin ja kuidas ma sellele vastu pidasin. Samas nüüd sellele tagasi mõeldes ja oma emotsioone kirja pannes on mõtted hoopiski teistsugused. Käimine on endiselt vaevarikas ja trepist saan ma tagurpidi kiiremini alla kui normaalselt tulles aga mõtted jooksevad juba pigem uute jooksude rada pidi. Ma olen jõudnud analüüsida mida ma järgmine kord paremini peaksin tegema ja mis seekord täitsa hästi välja tulid. Kokkuvõttes arvan ma et esimese korra kohta sain ma täiesti hästi hakkama. 32 kilomeetrit 5:35/km tempos joosta ei ole ehk suures pildis metsikult kiire aeg aga minu jaoks piisavalt suur eneseületus.
Nüüd jääbki üle veel oma valud ära valutada, villid ära ravida ja kolme nädala pärast toimuvale Rakvere poolmaratonile mõelda.
