Aeg on viimasel ajal kuidagi eriti kiiresti läinud. Kohe nii kiiresti, et peale kolmandat nädalat oma treeningkavast kirjutamist sain ma aru, et pikemas plaanis see ei ole väga jätkusuutlik ja ehk ka mitte kõige mõtekam. Ega iga nädal samadest asjadest kirjutades ei ole ilmselt seda ka pärast väga huvitav lugeda. Samuti tahtsin ma samal ajal muudest asjadest ka kirjutada ja nii langeski otsus, et tulevikus teen ma oma treeningutest pigem suurema kokkuvõtte kui iganädalase ülevaate. Ja nüüd mitmeid nädalaid hiljem olengi oma tegemistega juba märtsi lõppu jõudnud – täpselt paras aeg senised edusammud ja tagasilöögid kokku võtta ja järgmisestesse nädalatesse veidi ette vaadata.
Positiivsed jooksud
Eelmise jooksu võtsin ma kokku veebruari lõpus kui veel üsnagi külm oli ja ka enamus minu emotsioonidest olid seotud just külma ilma ja lumega. Sellele ajale tagasi vaadates oli see ikka tegelikult üks paras piin küll. Ma olen viimasel kuul märganud, et just lihaste soojaks saamine on mul viimasel ajal üsnagi keeruline olnud. Ja kui tagasi mõelda veebruarile kui ma ei saanudki korralikult lihaseid soojaks, siis mul on hea meel, et nüüd on asjad veidi paranenud. Väljas on pidevalt normaalne temperatuur, 10 kraadise soojaga võib juba lühikeste riiete peale mõtlema hakata. See omakorda on mu pulsi jooksu ajal alla viinud ja enesetunde paremaks teinud.
Viimase kuu aja jooksul olen ma 16 korda jooksmas käinud ja enamus neist jooksudest on üsnagi nauditavad olnud. Kevade tulek annab kindlasti emotsioonide poolest jooksule kõvasti juurde aga peamine emotsioon on siiski tulnud progressist. Kolmanda kuu lõpuks julgen ma enesekindlalt öelda, et ma olen jooksu poolest oma elu parimas vormis. Eelmisele sügisele tagasi mõeldes tunduvad kõik selle aja probleemid ammu unustatud olevat. Viis minutit kilomeetri kohta tempo on juba pigem normaalsuseks saanud ja ei tundu võimatu ülesandena.
Just jooksu stabiilsus on olnud see millega ma viimasel ajal olen proovinud rohkem vaeva näha. Kuna sellel aastal plaanin ma päris mitu pikemat distantsi läbida, siis minu üks eesmärkidest oleks terve jooksu vältel ühtlast tempot hoida ja sellega vähem energiat kulutada. Nii olengi ma oma praegustel jooksudel tihti tunde pealt jooksnud ja võimalikult vähe kella vaadanud. Kui ülemist pilti vaadata, siis see on mul üsnagi hästi välja tulnud ja enamus kilomeetri aegadest on ainult paari sekundi võrra erinenud. Ma mäletan eelmisest aastast kuidas mu tempo erinevatel kilomeetritel üsnagi palju kõikus ja see omakorda mind liiga vara ära väsitas. Seega see on kindlasti üks asjadest mida ma sellel aastal parandada üritan.
Teiseks on mul alati kõrge pulsiga probleeme olnud ning seda ma ei ole siiani päris kontrolli alla saanud. Eks see olegi midagi mis kauem aega võtab. Õnneks on ka pulsiga juba märgatavaid paranemisi olnud ja tempo mis vanasti mu pulsi kõrgustesse viis on nüüd kõvasti kergem väljakutse. Viie minuti tempo juures võib endiselt juhtuda, et mu pulss liigub seal 180 juures aga enamus jooksudest on see õnneks jäänud maksimaalselt 150 juurde.
Seega positiivsetest asjadest võib kokkuvõtvalt öelda, et kõik näitajad mida ma taga olen ajanud paranevad ajaga ning kiirused millest ma enne ainult unistasin on nüüdseks juba igapäevaseks saanud. Kui ma vaid saaksin veel ette näha millises vormis ma aasta lõpuks olen…
Negatiivsed hetked
Aga eks iga positiivse asja juures ole ka negatiivseid külgi ja kindlasti on olnud ka päevi kus kõik ei ole nii sujuvalt läinud. On olnud jookse kus ma peale paari kilomeetrit olen aru saan, et sellel päeval ei ole mõtet rohkem pingutada ning jooksu pooleli jätnud.
Üks kõige suuremaid tagasilööke tuli mul peale oma pikima vahemaa läbimist – 22,2km. Kuna mul ei olnud nii pikkade vahemaadega siiani kogemust olnud siis ei osanud ma selleks ka kuidagi ennast ette valmistada. Ja ega tegelikult jooks ise oli vägagi nauditav sest terve aja tundsin ma ennast väga hästi ning ka poolmaratoni aeg jäi alla kahe tunni. Koju jõudes läksid aga asjad veidi halvemaks ja õhtuks olid kõik kohad üsna valusad. Varvastele olid tekkinud villid ja mitmed kohad olid lihtsalt ära hõõrutud. Nüüd rohkem kui nädal aega hiljem on endiselt veidi vaevaline liikuda aga enesetunne on terve aeg hea olnud.
Võiks ju öelda, et antud jooks rikkus terveks järgmiseks nädalaks mu plaanid aga mina näen seda pigem positiivsena. Jah, eelmine nädal oli veidi kurb küll vähem liikuda. Samas ma tean nüüd mida oodata pikemate vahemaade läbimisel ja kuidas asju järgmine kord paremini teha. Seega see oli vägagi vajalik õppetund tulevikuks ning hea viis ennast selleks ette valmistada.
Üldiselt proovin ma negatiivseid hetki ja emotsioone juba eos vältida. Kui ma tunnen, et mingi jooks tunduks pigem surumisena, siis liigutan ma selle järgmisesse päeva. Sama väsimusega – ma ei jookse siis kui mu keha väsinuna tundub. Tavaliselt on mul nädalas neli jooksu ja seni kuni ma need nädala peale ära suudan joosta on kõik hästi.
Kokkuvõte
Seega igas nädalas on veidikene halba ja päris palju head. Kui aga endale kindlaks jääda siis tulemused on näidanud, et see on seda väärt. Eelmised paar kuud sain ma pidevalt ilma üle vinguda aga nüüd on lootust päikesele ja mõnusatele temperatuuridele, mis jooksmist veelgi paremaks teevad.
Esimene suurem jooks on vähem kui kahe kuu pärast. Eks paistab mis vormis ma selleks ajaks olen.
