Eelmisel nädalavahetusel toimus järjekordne Ülemiste ööjooks, millest minul oli au teist korda osa võtta. Just eelmisel aastal oli Ülemiste see koht kus ma oma esimese jooksu tegin. Seega võib julgelt öelda, et ma olin seda hetke isegi natukene oodanud. Esiteks oli see eelmine aasta mulle üsna hea mulje jätnud ja teiseks oli see nüüd ka mingil määral märgiline tähis just mulle endale. Ma olen suutnud aasta aega endalegi märkamatult jooksmisele kindlaks jääda ja see on midagi mis väärib tähistamist.
Reede – 10 kilomeetrit
Eelmisel aastal jooksin ma Ülemistel 5 kilomeetrit ning sel hetkel, just jooksmisega alustanud, tundus see mulle kui maraton. Ma olin eelnevalt kõigile rääkinud, et vot mina lähen viite kilomeetrit jooksma ja teatasin samas tähtsa näoga, et ma proovin ikkagi 6 minuti tempot hoida. Just nagu oleks see eliitide tulemus. Ja mis seal salata, sellel hetkel oligi see minu jaoks väga hea tempo. Kokkuvõttes jooksin ma oma esimesed viis kilomeetrit umbes 24 minutiga ja olin vägagi rahul. Järgmised kaks nädalat olid muidugi mu jalad sellised, et treppidest ma käia ei saanud. Ilmselgelt olin ma endale liiga teinud. Aga väga hea emotsioon oli see mis mulle lõpuks sellest jooksust meelde jäi. Seega minu ootused sellel aastal olid veelgi kõrgemad. Lihtsalt sellel korral ma teadsin mida oodata.
Eelnevad kolm nädalat olid olnud üsnagi vaevalised. Ma arvan, et ma ei pane palju mööda kui ma ütlen et selle aja jooksul olin ma ainult kaks korda jooksmas käinud. Kiired ajad nii tööl kui ka eraelus olid jooksu natukene tahaplaanile jätnud. Aga Ülemiste on minu jaoks nagunii pigem pidu kui parima aja jooksmine. Seda mitte ainult kogu selle ürituse pärast. Väga suur põhjus miks ma ei ürita Ülemistel aega joosta on see rada ja parkimismajad. Seega ilma ühegi eesmärgita jooksma minnes ei pidanud ma ka oma aja pärast muretsema. Eriti olin ma ennast sedasi reedeks meelestanud sest ma teadsin et vähem kui 24 tundi hiljem pean ma juba poolmaratoni stardis olema. Esimene päev pidi olema rohkem nagu soojendus laupäevaks ja eks ta niimoodi kokkuvõttes ka läks.
Esimest korda elus suutsin ma enda plaanile mingil määral kindlaks jääda ja jooksin iga kilomeetri vähemalt 20 sekundit aeglasemalt kui ma oleksin päriselt tahtnud. See muidugi andis mulle ka võimaluse rohkem vihma käes olla ja märjaks saada.
Kui eelmisel aastal oli Ülemiste jooksu ajal vägagi hea ilm olnud, siis seekord oli olukord täiesti vastupidine. Juba stardis oodates sadas vihma päris korralikult ja ega see väga palju jooksu ajal ka paremaks ei läinud. Minu õnneks mulle meeldib vihmaga joosta. Ma jooksen pigem vihmas kui 30 kraadiga päikese käes. Samas ei naudi ma kuidagi olukorda kus ma pean jooksma läbi lompide mis on 10-15cm sügavad. Aga ega see ka otseselt midagi halba ei teinud.
Jooks ise oli üsna mõnus ja nauditav. Parkimismaja oskasin ma juba eelnevast aastast oodata ja ka see oli pigem hea vaheldus tavapärasele jooksule. Seega enamus distantsist oligi pigem kulgemine ja kogu selle õhkkonna nautimine. Ainuke mis natukene erines oli see, et viimasel kilomeetril sattusin ma kogemata kahe noorema meesterahva tempos jooksma ning mingil hetkel kella vaadates taipasin ma, et tempo on 5:20 asemel hoopis 3:40. Aga kokkuvõttes suutsin ma oma plaanist siiski kinni hoida ja väike kõrvalekalle ei teinud siin midagi hullemaks.
Parkimismaja suutis mu kellalt küll paarsada meetrit ära kaotada aga üldiselt oli tulemus täpselt see mille poole ma sihtisin. Rahulik 10km, mille eesmärk oli pigem järgmiseks päevaks ennast hoida.
Laupäev – poolmaraton
Märkamatult jõudiski kätte järgmise päeva õhtu ja ma olin täpselt samas kohas tagasi kus eile. Ainuke vahe oli see, et seekordne distants pidi olema poole pikem ja parkimismajades tuli joosta kahe korra asemel kaheksa korda.
Minu eelmise päeva mured kangete lihaste pärast olid õnneks olnud asjatud ning jalad tundusid olevat sama värsked kui 24 tundi tagasi. Aga nagu eelmine päevgi siis minu eesmärk ei olnud otseselt ühtegi kindlat aega joosta. Nagu juba eelnevalt mainitud, siis just need parkimismajad on need, mis hea aja jooksmise keeruliseks teevad. Seega leppisin ma endaga juba enne starti kokku, et sellel korral on hea enesetunne tähtsam kui aeg.
Täpselt nagu eilegi läksin ma starti lihtsalt mõttega et naudin jooksu ja täpselt samuti nagu eile hakkas enne starti vihma sadama. Huvitaval kombel sattusin ma stardis täpselt 1:50 tempomeeste taha, mis jooksu teises pooles natukene suuremat rolli mängis.
Jooks ise algas hästi ja kuna inimesi oli eilsega võrreldes vähem, siis sain ma endale ka hea positsiooni. Minu Rakveres joostud poolmaratoni aeg oli 1:48:19, mis oli samuti mu poolmaratoni rekord. Seega arvestades hetke olukorda ning parkimismajade arvu, ei soovinud ma sellest tempost kiiremini alustada. Kuid juba esimesel kilomeetril suutsin ma 1:50 tempost kiirem olla ja läksin esimesesse parkimismajja teadmisega, et ma võtan seal tempot veidi maha. Ma ei tea kui hästi see õnnestus aga need samad tempomehed jäid minust natukene kaugemale maha.
Täpselt nagu eile märkasin ma, et mu kell ei suuda selles parkimismajas väga hästi olukorraga toime tulla. Sellel hetkel jooksin ma garmin forerunner 165’ga. Tempo kukkus kella järgi 5:20’lt 11:00’le ning ka distantsi ei tulnud väga palju juurde. Kui 10 km puhul tähendas see ainult paarisadat meetrit kahe parkimismaja peale siis poolmaratonil oli lõpuks vahe umbes 3 kilomeetrit. Ehk siis peale esimest ringi sain ma aru, et ma ei saa enam kella tõsiselt võtta ja pean tempost kuidagi paremini aru saama.
Teine võimalus oli peas kilomeetreid lugeda ja kella pealt kulunud aega vaadata aga kolmanda ringi keskel sain ma aru, et ka see ei toimi enam väga hästi. Ja siin tulidki appi need samad tempomeistrid. Ma nägin parkimismajades joostes, et 1:40 on minust umbes ühe parkimismajaga ees ja 1:50 on minust umbes poole parkimismajaga taga. Sealt arvutasingi välja, et ilmselt on minu tempo umbes 1:47. Ja täpselt nii see oligi. Lõpuajaks 1:46:54.
Kokkuvõte
Tegelikult jäin ma nende kahe päevaga vägagi rahule. Arvestades kui vähe ma eelneval kolmel nädalal jooksnud olin ja mis ajad ma nüüd lõpetades sain, siis ei olegi midagi halba öelda. Nagu juba eelnevalt mainitud, siis tegelikult oli tegemist ju lihtsalt laheda liikumisüritusega ja mitte aja peale jooksmisega. Samuti oli see hea indikaator, et äkki ma ikkagi suudan vähem kui kuu aja pärast toimuval sügisjooksu maratonil raja läbida.
