Enne iga uue kuu algust proovin ma endale järgnevaks kuuks lubadused anda. Ja mida stabiilsemalt ma seda järgmist kuud enda mõtetes näen, seda hullem see lõpuks olema saab. Nii ka seekord, Juuli on olnud paras kaos. Lisaks sellele, et selle kuu sisse jäi 2 nädalat puhkust ja minu sünnipäev, oli jooksmise organiseeritus veel hullem. Ma ei olegi aru saanud, mis täpsemalt toimub aga peale kevadel lõppenud treeningkava ei ole ma ennast siiani veel järjele saanud. Nüüd 2 kuud enne maratoni hakkan ma tegemata asjade pinget juba tundma.
Võsu
Üks asi mis mind vähemalt natukenegi järje peal veel hoiab on aasta alguses paika pandud jooksud. Üks nendeks oli vist juba peaaegu kuu aega tagasi toimunud Võsu 10km jooks.
Nii pikalt tagasi mõeldes on mõned eredamad mälestused juba kustunud aga ma mäletan seda kui üsnagi rasket jooksu. Vahetult enne jooksu suutsin ma taaskord haigeks jääda ja jooks oli viimane asi millele ma sellel hetkel mõtlesin. Samas andsin ma endale lubaduse, et rahulikus tempos jooks on ka hea. Kuid nagu alati siis minu kokkulepped iseendaga ei jää kahjuks kunagi pidama. Vahest on see hea, vahest mitte.
Kohe esimesel kilomeetril suutsin ma alustada kiiremini kui plaanis oli olnud. Lubadus jääda 5 min/km juurde sai purustatud 24 sekundiga. Esimene kilomeeter 4:33,6. Aga eks see esimene kilomeeter ongi alati veidi tormilisem ja endale hea koha leidmine on suuremate jooksudega on pisut keeruline.
Ülejäänud jooks oli segu tuulest, väsimusest ja üllatavalt heast tempost. Täpselt nagu Rakvere poolmaratonile minnes olid mul ka seekord ootused üsna madalad. Aga täpselt nagu Rakvere poolmaratonil, ületasin ma ka seekord oma isikliku rekordi päris mitme minutiga.
Taaskord, ma ei ütleks et see oli kerge jooks. Samas tagasi vaadates oli tulemus üllatavalt hea. Ja ma ei tea kas see on minu puhul hea või halb asi sest nii kergelt saadud tulemused viivadki mind mõttele, et ma “teen nagunii selle ära”.
Pirita
Mõned nädalad hiljem, paar päeva enne mu sünnipäeva, oli järgmine jooks. Taaskord 10 kilomeetrit aga seekord Pirital. Sama distants aga teised tunded ja olud.
Esiteks oli vahepeal temperatuur tunduvalt tõusnud ning tuult pigem ei olnud. Kuna ma olen inimene kes higistab võrdlemisi palju, siis ma eelistan külma, vihma ja tuult 100% ajast. Just päike ja vaikne ilm on see kooslus mis mulle sellised olukorrad raskemaks teeb. Ma tahaks seda väga vabandusena kasutada aga reaalselt ma teadsin, et ka minu vorm on vahepeal natukene halvemaks läinud. Tuleb välja et valimatult kõike süüa ja mitte trenni teha ei teegi sinu tulemustele head. Aga seda ma olin juba paar päeva enne aru saanud.
Taaskord läksin jooksule sama põhimõttega kui Võsul – läheb nii nagu läheb. Ja seekord võiks ka plaanist veidi kinni pidada.
Kohe algusest peale oli aru saada, et see jooks tuleb võitlus iseendaga. Kui mul võimalus oleks olnud siis ma oleks teisel kilomeetril juba asja pooleli jätnud. No lihtsalt ei olnud sellist tunnet, et siit midagi välja tuleks. Aga kuidagi juhtus ikka nii, et esimene kilomeeter tuli üsna kiire – 4:34,1.
Järgnevad kilomeetrid võtsin ma teadlikult tempot maha ja proovisin pigem sellele mõelda, et mul lõpuni välja energiat oleks. Keset jooksu ei läinud mitte ainult palavaks vaid ka tuul kadus ära. Lisaks sellele olen ma vist natukene loll aga no ei oska nendest korduv kasutatavatest topsidest joostes juua. Seega jäid ka joogipunktid pigem formaalseks enda kastmiseks.
Aga vingun mis ma vingun, tulemus ei olnud kokkuvõttes sugugi paha ja jäi Võsul joostud uuele rekordile vaid mõned sekundid alla. Kui oleks seda vaid jooksu ajal taibanud. Ehk oleks mõned sammud kiiremini teinud.
